Moos võib jääda vedel kui puuviljad/marjad, millest moosi keedate sisaldavad vähe pektiini, või kui te ei kasutanud moosi valmistamisel piisavas koguses suhkrut. Vedelaks jäänud moosi saab paksemaks kas liigset vedeliku kogust välja keetes või lisades ümberkeetmise käigus moosile pektiini (saadaval hästivarustatud toidukauplustes), järgides pakendil toodud juhiseid.

Kui moos on liiga paks, siis lisage vett ja keetke uuesti läbi.

Et testida moosi konsistentsi, asetage väike alustaldrik enne moosi valmistama asumist külmikusse. Kui moos on valmis, tõstke külmale taldrikule lusikatäis moosi ja asetage taldrik hetkeks tagasi külmikusse. Moos jahtub kiiresti ning kui jahtunud moosist lusikaga läbi tõmbate näete selle konsistentsi. Kui olete konsistentsiga rahul, valage moos purkidesse ja sulgege need õhukindlalt.

Moosi tuleb keeta piisavalt kaua, et puuviljades/marjades sisalduv õhk, välja keeks. Palju vedelikku sisaldava moosi puhul võiks kuumal moosil potis nii 15 minutit jahtuda lasta. Enne purkidesse valamist segage moos veelkord läbi, nii jaotuvad marjad ühtlasemalt. Abiks on ka see kui suletud purke jahtumise ajal vahepeal teistpidi keerata.

See võib juhtuda, kui moosis on liiga vähe suhkrut, seda ei hoita piisavalt jahedas kohas või kui mõni moosis kasutatud puuvili polnud enam värske. Peske ja puhastage puuvilju ja marju alati väga põhjalikult. Üks halb mari võib rikkuda kogu moosipartii. Käärimist võivad põhjustada ka kehvasti puhastatud purgid või pudelid, või moosi pinnalt koorimata jäänud vaht.

Hallitust põhjustavad enamasti liiga vähene suhkrukogus või värskuse kaotanud või põhjalikult puhastamata jäänud moosimaterjal. Hallituse võivad põhjustada ka ebapiisavalt steriliseeritud purgid või kui purke hoitakse soojas ja niiskes keskkonnas. Kui moos või marmelaad on valmis, on oluline see kiiresti purkidesse panna, täites need ääreni. Hallitanud hoidised tuleb alati ära visata, süüa neid ei tohi, sest teatud liiki hallitus võib olla mürgine.

Kasutatud marjad sisaldasid liiga palju pektiini (näiteks pooltoored marjad sisaldavad alati palju pektiini). Želeeks muutunud siirupi saab aga ümber keetes uuesti vedelaks. Asetage pudelid sooja vette kuni siirup lahustub piisavalt, et selle saab pudelist välja valada. Seejärel lisage 3-4 dl vett ja 1 g säilitusainet 1 liitri siirupi kohta, keetke läbi ja valage uuesti pudelitesse.

Ei, õunakastme asemel saate sel juhul paksu õunamoosi. Õunakastme valmistamiseks sobib kõige paremini tavaline kristallsuhkur.

Ei, moosisuhkur peab keema vähemalt kaks minutit, enne kui pektiin moosis lahustub ja moos pakseneb.

Jah. Moosisuhkur toimib suurepäraselt enamike moosiretseptide korral, mis on mõeldud tavalise kristallsuhkru jaoks.

Jah. Sellisel juhul ei ole moosisuhkru ja tavalise kristallsuhkru kasutamisel erinevusi.

See sõltub sellest, kui aegunud teie moosisuhkur on. Moosisuhkrut peaks olema võimalik kasutada kuni aasta (kuid mitte kauem) pärast pakile märgitud "parim enne" kuupäeva möödumist. Seejuures ei ole kindel, et säilitusaine jääb pärast "parime enne" möödumist aktiivseks, mistõttu tuleks sel juhul moosi säilitada külmikus või sügavkülmas. Ka pektiin võib ka aja jooksul kõlbmatuks muutuda ning tema paksendamisomadused võivad halveneda (moos võib jääda vedel).

Moosisuhkrusse, mis on pikka aega sahvris seisnud, võivad tekkida pruunid tükikesed. See on põhjustatud sidrunhappe ja suhkru vahelisest reaktsioonist ning muretsemiseks pole põhjust. Need ei muuda moosisuhkru muid omadusi ega valmistatud moosi välimust.

Meie moosisuhkruga valmistatud moosi saab hoida tavapärasel toatemperatuuril ja nii säilib see vähemalt aasta. Moosi värv ja maitse säilivad siiski alati kõige paremini, kui seda hoitakse jahedas ja valguse eest varjatult. Säilitusaineteta ja kuumtöötlemata moosi tuleb muidugi hoida sügavkülmas.